Religiooniturismi võib pidada maailma vanimaks turismiharuks, mis on maailmas üheks kiiremini kasvavaks – aastas 18 miljardit dollarit ja palverändurite hulgaks umbes 330 miljonit inimest. Palverännak sai alguse aastatel 100 - 300 ja peamisteks rännaku sihtkohtadeks olid Palestiina, Betlemm ja Jeruusalemm. Palverännakute sihtkohad on religiooniti erinevad: kristlaste palverännakud viivad Jeruusalemma, Rooma, Lourdesi Prantsusmaal ja Santiago de Compostelasse Hispaanias, moslemite rännakute olulisemaks sihtkohaks on Meka – igale islamiusulisele on see teekond vähemalt korra elus soovitatav. Budistide tuntuim sihtkoht on Kapilavastu ja hinduistide rännakute olulisim sihtkoht on Varanasi.
Praegused turismitrendid soosivad religiooniturismi ühe osa - palverännakute – jätkuvat kasvutrendi.Peamisteks argumentideks palverännaku puhul on kolme erineva kogemuse kokkulangemine: looduspärand, kultuuripärand ja spirituaalne elamus. Looduspärand on alati unikaalne, olles igas riigis isesugune ja luues igale rändurile erineva elamuse. Esmatähtsaks võiks siiski pidada spirituaalse elamuse osakaalu, sest just see on üldjuhul põhjuseks, miks inimene valib palverännaku reisitüübiks. Rändamine ehk teekonnal viibimine võimaldab võtta aega vaid iseenda jaoks - tänapäeval nimetataksegi tihti palverännakuid teekonnaks iseendani jõudmisel.
Kultuuripärandist ehk siis kohalikust elust ja tavadest osasaamine on samuti elamuseks, mida ei pruugi kogeda, sattudes sama riigi kuurortrajooni puhkusereisile. Palverännaku teekonnal saab einestada väikestes kohalikes toitlustuskohtades, kogedes söögi lihtsust ning samas erinevaid kohalikke maitseid. Omamoodi elamuseks on palverännakutel ka rahvaste lõimumine – tullakse ju teekonnale üle maailma ning õhtuti pärast väsitavat teekonda kogunevad teelolijad ööbimiskohta, kus on parimad võimalused sotsiaalseks suhtluseks.
Odavus on palverännakute oluline ja konkurentsieelist loov komponent - päevakuluks on umbes 15 eurot, millest kolmandik kulub majutusele. Eelneva kirjelduse puhul tuleb muidugi lähtuda asjaolust, et tingimused teekonnale jäävates ööbimiskohtades on suhteliselt askeetlikud, kuna enamjaolt on tegemist heategevuslike majutusasutustega. Sarnaselt teiste reisitüüpidega teeb ka palverännak läbi pidevat tootearengut ning seega on võimalus läbida teekond ka luksuslikumates tingimustes: oma seljakoti võib hommikul anda transporti pakkuvale ettevõtjale, kes selle siis õhtuks sihtpunkti toimetab, vihmasaju korral võib tellida bussi teekonnale järgi ja söömiseks võib valida parimad restoranid.
Kasvavat huvi palverännakute vastu kasutavad ära teekonnale jäävad erinevad toitlustus-, majutus- ja muud ärilisel kaalutlusel loodud ettevõtted, pakkudes suhteliselt kõrge hinna eest erinevaid meeneid ja teenuseid. Siinkohal saab selliseid ärilisi ettevõtmisi tõlgendada kaheti. Esiteks muidugi toob kohalike poolt palveränduritele erinevate teenuste pakkumine kaasa nii tööhõive kui ka üldistatult kohaliku elu elavdamise. Teisalt jälle kaotab palverännak liigse kaubanduse ja melu tõttu oma algse võlu ja eesmärgi – palverändur läheb sellele teekonnale just selleks, et eemalduda mõneks ajaks maistest ja materiaalsetest mugavustest.
Kokkuvõtvalt: palverännakud suudavad tarbijani tuua mitmeid lisaväärtusi nagu näiteks lähem kontakt loodusega, kultuuri olemuse tajumine ja kindlasti hingeline ning vaimne puhastumine. Lisaks tarbijale hingelise ja kultuurilise kogemuse pakkumisel aitab palverännakute tõusutrendile kaasa ka materiaalne aspekt – reis ei nõua erilisi investeeringuid ning liigitub omamoodi odavreisi valdkonda. Samuti avaldab palverännak kui reisitüüp positiivset mõju sihtkohale ja selle majandusele, luues töökohti ning elavdades kohalikku elu. Seega on palverännakutel kui religiooniturismi olulisel alamharul olemas kõik eeldused, et ka tulevikus saaks haru iseloomustamisel kasutada sõnapaari „kasvav trend“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar